Prandi küla ajalugu
Prandi küla on esmakordselt mainitud 1564. aastal Mäo mõisa vakuraamatus Kardenay (eestipäraselt Kardina) nime all. Kardina küla järgi oli nimetatud omaette vakus, kuhu kuulusid Kardina, Veskiaru, Koigi, Ubakalu, Sõrandu, Sigapusma, Valgma, Nurmsi, Koeiphasi, Padula ja Seinapalu külad. 1564. aastal oli Kardina külas 6 talu.
Liivi sõjas ja Rootsi-Poola sõjas sai piirkond tugevasti kannatada.
1613. aastal annetati Kardina küla koos Veskiaru veskiga Paide linnuse ülemvahtmeistrile Hinrich Brandtile (ka Brandten), senikauaks kui ta selles ametis on. Läänistus kinnitati kuninga poolt 1616. aasta 29. oktoobril. Brandti perekonnanime järgi kujunes külale ja mõisale nimeks Prandi (saksa Brandten). Kardina nime kasutati paralleelselt edasi kuni 1760. aastateni.
1620. aastal on küla mainitud taas riigi omanduses olevana.
1623. aastal rentis Hinrich Brandt valdust 35 riigitaalri eest. Ka 1627. aastal on teda mainitud rentnikuna.
1626. aastal 21. oktoobril annetas Gustav II Adolf küla ooberst Alexander von Essenile ning 1639. aastaks oli rajatud juba Prandi mõis.
1687. aastal oli külas 22 talu ning kõrts ja veski.
Küla sai kannatada ka Põhjasõja ja 1710–1711 möllanud katku läbi. Enne katku elas külas 84 inimest. Peale katku aga vaid 36 inimest.
1726. aasta adramaarevisjoni andmeil elas külas juba 96 inimest, 1732. aasta maarevisjoni järgi 100 inimest, 1739. aasta maarevisjoni järgi 135 inimest, 1744. aasta maarevisjoni järgi 152 inimest ning 1750. aasta maarevisjoni järgi 165 inimest.
Järgnevate aastate jooksul rahvaarv mõnevõrra vähenes. 1765. aasta maarevisjoni andmeil elas Prandis 141 inimest.
1831. aastal kolis oma perega Prandi külasse Jaan Tertsius, kelle poeg Hans Tertsius paistis silma Mahtra sõja sündmustes. Hans lahkus Prandist Mahtrasse 1842. aastal.
1834. aastal ostis Prandi mõisa Koigi mõisnik Otto Magnus von Grünewaldt. Ta likvideeris küla ning kolis senised elanikud ümber Veskiaru, Sõrandu ja Sigapusma külla. Küla maad mõisastati ning ribaspõllud muudeti suurteks põlluväljadeks. Seniste taluhoonete asemele rajati suured mitmepereelamud kuhu pandi elama moonakad.
1846. aastal mindi Prandi mõisas teorendilt üle raharendile.
Prandi küla sai kannatada ka Teises maailmasõjas. 1941. aasta juulis ja augustis toimusid külas ja selle ümbruses lahingud Nõukogude Liidu ja Saksamaa vägede vahel. Prandi elanikud varjasid end sel ajal Palkaru ja Rebasemäe metsaheinamaadel, mida kutsuti ka saarteks. Külaelanikud olid metsa varjule toonud ka oma lehmad ja hobused. Tules sai kannatada 13 talu.
Prandi mõis nagu seda nägid rootsi riigirevisjoniinspektorid novembris 1687.a. Revisjoni võttis vastu Otto Magnus von Essen.
Ehitised:
1.Hoovi põhjapoolel üks kõlblik õlgkatusega puuehitis mille talad ja muud puitosad on osalt mädanenud, eeskoda ilma laudpõrandata, sealsamas üks vana võlvitud kelder, mille ees raudhingedel ja lingiga uks, samas üks topeltuks mis viib eeskotta, kahtedel raudhingedel ja lingiga. Sellest paremat kätt üks tuba, sellel 7 vana akent, puupõrand ja laudadest topeltlagi, vana rohelise glasuuriga kahhelahi, toa uks on ühe paari raudhingede ja lingiga. Selles edasi üks kamber kolme vana akna ja ühekordse laega ja korras laudpõrandaga, uks tappluku ja raudhingedega.Edasi veel üks kamber ühe vana akna, põranda ja laega ja uksega nagu eelmine.Eeskojast vasakut kätt jääb üks ilma akendeta kamber ühekordse lae, puupõranda ja rohelistest ja valgetest glasuurkividest korras kahhelahjuga.Kambri uks ühe paari raudhingede ja lingiga. Pikkus on 12 ja laius 4 sülda.
2.Hoovi lõunapoolel üks hästisäilinud turbakatusega puuhoone, eeskoja sissepääsul üks uks ühe paari raudhingede ja lingiga, põrand jämedast tahumata paeplaatidest, poolitatud palkidest ühekordne lagi, edasi üks müüritud seintega köök korstnaga, mis läbi katuse ulatub, ja üks korras küpsetusahi. Eeskojast vasakut kätt on üks tuba kuue akna ja kahe vooderdatud kambriga, hööveldamata laudadest põranda ja poolikutest palkidest ühekordse laega, roheliselt glasuuritud kahhelahju ja ühe uksega millel on üks paar raudhingi ja link. Edasi jääb üks kamber, millel on kaks akent, põrand, katus ja uks nagu eelmisel. Eeskojast paremat kätt jääb üks kamber viie akna ja kahe vooderdatud kambriga, ühe väikese roheliselt glasuuritud kahhelahjuga, kambri uks hingede ja lingiga, põrand ja lagi nii nagu eelmisel. Edasi üks saunaruum, millel on üks aken, üks suur lava (nb- rootsi keeles “Lafwa,” mis on otsene tuletis eesti (sauna)lava-st!(KK.)), topeltlagi, kõlbmatu puupõrand, kasutuskõlblik ahi rauduksega (ehk siis keris?-KK), sauna uks raudhingede ja lingiga.
Pikkus 8 ja laius 5 sülda.
3. Hoovi läänepoolel asuvad kaks korras õlgkatusega aita, kummaski 4 sahvrit, poolitatud palkidest põranda ja ümaratest palkidest lagedega ja kummalgi kahe uksega raudhingedel ja tokklukuga. Mainitud aitade vahel asub tõllakuur korras ümarpalkidest lae ja kahe poolega väravaga. Pikkus 11 ja laius 3 sülda.
4. Hoovi idapoolel asub heas korras tall, milles on 12 latrit, põrand ja lagi poolitatud palkidest, kaks väikest akent, uks raudhingede ja tokklukuga, pikkus 5 ja laius 4 sülda.
5. Talli juures asuvad 10 korras lauta ümaratest heas korras palkidest lagede, ülelöömata uste ja korras õlgkatusega, pikkus lõunasuunal 13 sülda, laius 4 sülda, idasuunal 12 sülda ja laius 4 sülda, põhjasuunal
pikkust 16 sülda ja laiust 4 sülda. Läänesuunal on laut kaetud vana katusega ja tal on kahe poolega väravad kahe paari raudhingede ja krambiga.
6)Hoovi põhjapoolel asub üks heas korras õlgkatusega rehi mille eeskojal on 2 kahe poolega väravat. Suitsurehes on üks võlvitud ahi ja kaks ilma hingedeta ust. Suitsurehe kõrval asub üks korras aganik. Pikkus 20 ja laius 7 sülda.
7)Järgmisena üks täiesti uus õlgkatusega rehi, sisustus täiesti eelmisega sarnane, pikkus 21 ja laius 7 sülda.
Ümber hoovi on kolmes suunas aed ja idasuunal üks kahe poolega värav kahe paari raudhingedega.
Puu-ja rohuaiad.
1. Vanast härrastemajast põhja pool asub üks mõisavaldaja hiljuti rajatud aed nelja ruutpeenraga, mis on asustatud viinamarjapõõsastega, nelja noore õunapuuga ja 44 kirsipuuga, samuti 4 kreegipuuga, nende ümber korras aed ja kaks raudhingedel väravat. Pikkus 80 ja laius 50 (sülda?)
2. Veel asub mõisa juures kaks väikest aiaga ümbritsetud humalaaeda.
Mõisa põllud
Kõrgeaulise hr. Otto Magnus von Esseni jutu järgi võis ühele põllule selleaastase sügiskülviga külvata 45 revisjonimõõdu tündrit rukist, see maa ise on enamuses madal ja vesine.
Teisele ja keskmisele põllule saab külvata 50 tündrit samas mõõdus, see väli on päris hea põllumaa.
Kolmandale põllule saab külvata 44-45 tündrit rukist samas mõõdus, maa ise on samades omadustes mis eelmine.
Uudismaad ei saa nendele põldudele teha, sest nad on osalt maantee, osalt kõlbmatu rabaga ümbritsetud. Niisamuti ei ole ale tegemiseks mingit võimalust.
Üldse külvati rukist, otra ja kaeru, nagu teisteski mõisates.
———————————–
Heinamaad.
Neljandik miili mõisast asub üks soine heinamaa, mis annab igaastaselt 3 kuhja ja 8 koormat heinu.
Rikassaare(?), samuti neljandik miili mõisast, samuti soine, annab 2 kuhja.
Veel on üks soine heinamaa kohe Tarnehamina mõisa (mõis täpsustamata, võib- olla mõni karjamõis-KK), annab aastas 5 kuhja, sealsamas asub ka üks korras küün 6 sülda pikk ja 3 sülda lai. Sealsamas mõisa juures asub üks aedikuga hobusekoppel, mis suudab anda 1 kuhja ja 9-10 koormat heinu.
Aasade rajamiseks pole siin üldse mingit võimalust, ega ka karjamaad, mõisa juures asub üks väike aiaga ümbritsetud vasikakoppel.
Metsad.
Terves mõisas ei leidu üldse mingit metsa, ja seetõttu tuleb kõik tarbe- ja tulepuud naabritelt osta.
Kalaveed.
Kohe mõisa juures asub üks allikas, millest voolab välja üks väike oja Paidest mööda Pärnu jõkke. Sellestsamast ei püüta mitte mingit muud kala kui väikesi hauge ja lutse.
Veskid
Mainitud ojal asub mõisast veerand miili eemal üks heas korras vana jahuveski (st. praegu tutud Veskiaru nime all-KK) kahe paari kividega, mis teeb iga-aastaselt mõisale ühe sälitise( umb 1920 kg) ja paar tündrit ( 1 tallinna tünder oli umb. 132,8 liitrit) puhast matiotra, peale selle möldri osa, mis on kolmandik matti, millest möldrile jääb 2 toopi (1 toop oli 1,3 liitrit) maast. Ülemisi kive annab mõis nagu ka muud vahendid, kuna alumiste kivide eest peab mölder ise hoolt kandma.
Kõrtsid.
Kohe veski juures ja üle Põltsamaa talitee, pool miili mõisast, asub üks heas korras õlgkatusega kõrts, kõrtsitoas on 4 akent, savipõrand, ühekordne lagi poolitatud palkidest, üks paekivist ahi, üks laud ja kaks pinki, raudhingede ja lingiga uks. Peale selle kaks kambrit, kummalgi üks aken ja põrand ning lagi nagu eelmainitud, eesrehes üks võlvitud köök korstnaga ja kahe väravaga. Selles kõrtsis vaaditakse igaastaselt mitte rohkem kui 10-12 vaati õlut, kõrtsmikul on 2 toopi maad.
Mõisa juures asuvat küla nimetati tollal ka “Brandtekülla” ( Prandiküla.)
Allikas- Eesti Ajalooarhiiv, F.1-2-942 l. 975p-981p.
Nagu näha, ei olegi hiilgavaid vägevaid kivist mitmekorruselisi härrastemaju! See oli üsna iseloomulik veel 18. sajandi keskpaigani, et mõisahäärberid ja muu olid puust ja õlgkatustega.
Veel oli suur osa maast talupoegade käes, ja rootsi võim pani mõisnikele talupoegade suhtes päitsed pähe. Alles 18. sajandi teisel poolel, kui mõisnike võim talupoegade üle oli piiramatu, sissetulekud taludelt nõutava abiteo järsu suurendamise ja talupõldade mõisastamise tulemusel mitmekordistunud, hakkasid Eestis kerkima ka mõisahäärberid, nagu me neid täna tunneme.
Viinamarjade, kirsside ja kreekide kasvatamine oli rootsiaegsestes mõisates üsna levinud- samasugused aiad samasuguste viljadega olid ka näiteks Preedi mõisas samal ajal.
Prandi jõgi
Prandi jõgi (ka Veskiaru jõgi ja Seinapalu jõgi) on jõgi Järva maakonnas, Pärnu jõe vasakpoolne lisajõgi.
Prandi jõgi saab alguse Prandi külas olevast Prandi Allikajärvest ja suubub Pärnu jõkke Vilita küla territooriumil Särevere aleviku lähedal. Jõgi on 25 km pikk ja 285 km² valgalaga.
Prandi jõkke suubuvad Vanavälja peakraav, Raukla oja, Seinapalu peakraav, Mäeküla oja, Epneri oja, Neeva kanal, Nurmsi peakraav ja Hindreku oja.
Jõele on rajatud Särevere paisjärv.
Prandi jõgi läbib Prandi looduskaitseala ja Türi maastikukaitseala.
Tori küla kohal asub 1930. aastal rajatud Tori hüdromeetriajaam. Jaamas sooritatakse hüdroloogilisi vaatlusi.[1]
Eesti siseveekogude olukorda käsitlenud uuringu järgi voolab Eesti kõige puhtam vesi Prandi jõe ülemjooksul.[2]
1969. aastal leiti Prandi jõe äärest Rikassaarest Eesti suurim relvaleid: maapõuest tuli välja 54 odaotsa ja 7 võitlusnuga, mis pärinesid 6. sajandist.
Prandi jõgi on hea forellijõgi.[3]. Meriforelli praegune asurkond pärineb ilmselt 1939. aastast mil jõkke lasti 5000 forellimaimu. 20. sajandi alguses oli Prandi mõisnik jõkke toonud ka jõeforelli.[4]
2005. aastal taastati Prandi jõel lõheliste elupaiku.[5]
Rootsiaegsetes dokumentides on märgitud, et Prandi mõisa alt allikajärvest lähtuvast Prandi jõest püüti vaid väikeseid hauge ja lutsusid.[4]
Veskiaru kohal asus jõel vesiveski.
Prandi allikad
Siin Prandis on suur allikas, võtab oma alla 1,7 hektari. Kutsutakse: Prandi allikad. See on looduskaitse all. Vanemad inimesed ütlevad, et veeseis on siin väga kõrge.
Vanarahvas on selle veega silmahaigusi ravinud. Siit võeti vett ja sellega pesti silmi. Arvan, et vesi võis tervendavat mõju küll avaldada, kuna elati ju suitsutaredes ja puhtusele erilist rõhku ei pandud. Selle allika kaldailt on leitud hõbemünte, ei tea, kas võib-olla visati neid kunagi vette, vaimudele. Need allikad ei külmu, talve läbi on pardid peal. Allikates on ka forelle. KKI 38, 556 (5); 385/6 (1) < Peetri khk, Prandi k – V. Mälk; L. Raudsep < Maria Pass, üle 60 a, endine õpetaja (1965) /„Arad veed ja salateed“ Järvamaa kohapärimus Koostanud Mari-Ann Remmel Tartu 2004/
Part ilmub maa alt Prandi allikasse Palu Laiakivi heinamaal voolab kevadel vesi maa alla. Suvel on oja säng kuiv – olen ise seal käinud. Rahvasuu minu lapsepõlves kõneles, et Palu Laiakivi vesi kerkib Nurmsi küla Otsa talu koplis kruusaaukudes maapinnale. Õige küll, oli ju endistel aegadel kevadel suurveega Otsa koplis päris “laevastik”, kus poisid parvedel veesõda tegivad, kuid väide, et seal maa-alune oja veepinnale kerkib, ei pea paika. – Tõenäolisem on teine rahva arvamus, nagu ühtuks need Prandi allikal. Kuid siiski peab ju vee jauks maa-alune säng olema. Korra olla märgiga part Laiakivilt sisse lastud, kes viimaks Prandi allikal päevavalgele ilmunud.
RKM II 11, 39/40 (61) < Paide khk, Kriilevälja k – O. Wiide < Leena Lepik (1947) /„Arad veed ja salateed“ Järvamaa kohapärimus Koostanud Mari-Ann Remmel Tartu 2004/
Prandi allikate ala asub Koigi valla Prandi küla põhjaosas, kus Pandivere Veekaitseala sihtkaitse vööndisse jäävad Prandi allikajärv ja Prandi suurallikas ning Prandi allikajärvest alguse saav Pärnu jõe lisajõgi Prandi ehk Veskiaru jõgi.
Laugete nõlvadega ja osaliselt soostunud kallastega allikajärve põhi on õhukese mudakihi ja rohkete allikatega. Suurallikas on 40-meetrise läbimõõduga 1,5 m sügavune paese põhjaga järvik, kus on mitu tõusuallikaga lehtrit. Suurallika vesi voolab läbi allikajärve Prandi jõkke. Allikajärve põhjakaldal ilmestab loodust 1,8 ha suurune lehtpuuenamusega park. Prandi allikajärvest kuni Veskiaruni ulatuva ala põhjapiiril kulgevalt teelt avaneb kauneid vaateid Prandi jõele ning seda ääristavatele heinamaadele. /Järva maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu “Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused Lisa 1 „Järvamaa
Salatee
Salatee Paide lossist (avs)
Ka vanal aal on moa-alune tee Paide lossi torni alt keldrest moa alla käind ja on Prandi allika alt läbi tuld, sõnikaua kui Ubakalu ja Koigi küla väilale välla. Ja on kõik puhas paekibi võlv old. Nüid olevad vesi prandi allika kohast võlve katki söönd ja tee vett ja pori täis läind. Nüid ei pea änam seda teed mööda käia võima, sest et vesi ees on.
Mõned reagivad, et see tee on Mündi paemurru auku välla käind. Teised, et see tee on Nurmsi küla paemurru auku välla käind. Aga salatee on ennemuiste Paide lossi alt keldrest moale välla käind. Nõnda reagitakse sest salateest.
H II 39, 845/7 (755) < Koeru khk, Vaali – H. A. Schults < ühe vana mehe jutu riismed (1892)
PRANDI TALUD ROOTSI AJA VIIMASTEL KÜMNENDITEL.
Rootsi valitsuse aja lõpul 1680-tel aastatel tunti Prandi mõisa ja küla endiselt kahe nime all, neist esimene oli ” Brantenhoff” ja teine “Brantenkülla” või “Kardina”. Kuna oli olemas veel üks lähedase nimega mõis-Karinu, mida nimetati samuti tollal “Kardina,” siis lisati täpsustamiseks juurde “Prandi mõis” (Brantenhoff). Nimekujud võisid aja jooksul siiski veidi erineda, ühtset ortograafiat veel ei olnud, kuid 1725-26 a revisjonis “Kardina” all mõeldud üksnes Karinu mõisa, Prandi mõisa ja küla nimi on aga ühtlustunud “Branten”-i nime alla. Paralleelselt on Kardina nime siiski veel kasutatud ka hiljem.
1687.a. oli riigirevisjoni sisse kantuna Prandi mõisa all
Prandi mõis
Prandi ehk Kardina küla
Tänapäeval Veskiaruna tuntud kohta nimetati rootsi ajal “Arroperre,” siit on tuletatud seos veskiga, ja nüüm “Aru” on liidetud “Veski”-ga. Ilmselt tuli Aru nimi antud juhul Arroperre-nimelistest talupoegadest, kes tollal mõisa all elasid. Nende kadudes peale sõda muundus veski nimi “Arroperre” ” Veskiaruks.” Kõige arvukamalt on aga leida Arude, Arroperede ja Ugametza perenimesid kandvaid taluperemehi.
11 oktoobri seisuga 1687.a. oli Prandi külas kokku 22 adratalude peremeest.
Vakuraamatuid koostati kaks- esimene oli rootsikeelne, ja kuna von Essen rootsi keelt ilmselt väga hästi või üldse ei osanud, siis laskis ta koostada ka saksakeelse.
Nimekujud on neis veidi erinevad.
Rootsikeelsesse vakuraamatusse kantud peremehed.
Need olid: adramaid
Titso Mats 1/2
Mähe Peter 1/2
Rahe Peter Jürgen 1/2
Seppa Jahn 1/2
Krabba Johan 1/2
Moise Jahn 1/2
Herma Andres 1/2
Wanna Kubia Andres 1/2
Resta Adam 1/2
Matzo Tönno 1/2
Seme Jaak 1/2
Nicola Adam 1/2
Hansso Hindrich 1/2
Orrawa Adam 1/2
Petter Recko 1/2
Peko Hindrich 1/2
Musso Jack 1/2
Sauhuko Tenno 1/2
Säiko Matz 1/2
Hajapõldudel asusid
Arroperre Matz 1/2
Arro Jack 1/2
Uggametz Anders 1/2
Lisaks veel
Arroperre mölder 2 toopi maad
Kõrtsmik veski juures 2 toopi maad
Sama vakuraamat saksa keelses variandis.
Tiitzo Matz 1/2
Tiitzo Matzo Tönno 1/2
Tiitzo Hans 1/2
Sohme Jack 1/2
Krabbe Jaak 1/2
Uks Matzo Hans 1/2
Kubbja Jahn 1/2
Möyse Jahn 1/2
Mehe Peter 1/2
Rehe Peter Jürgen 1/2
Seiko Matz 1/2
Peko Hinrich 1/2
Peko Pertell 1/2
Nickola Adam 1/2
Resta Adam 1/2
Herman Andres 1/2
Seppa Jahn 1/2
Steffan Adam 1/2
Micho Jack 1/2
Sauhako Tönno 1/2
Arro Matz 1/2
Arro Jack 1/2
Nimed pandi kirja kuulmise järgi, ja rootsi inspektor ja von Essen võisid kuulda ja mõista üht ja sama nime erinevalt. Samuti võidi tunda üht ja sama isikut veidi erinevate nimede all. Kuid esines ka nimesid, mis ühes esinesid, teises puudusid sel viisil, et ka tuletada ei ole ühte teisest võimalik- nagu Kubbja Jahn saksa keelses vakuraamatus, ja Wanna Kubija Andres rootsi keelses. Sel juhul tuleb arvestada, et tegu võis olla nn. pooldunud taluga, või oli tegu kord noorperemehe, kord vanaperemehe nimega, kuid talukoha nimi pidi mõlemil juhul olema teada- selleks oli antud juhul siis “Kubija.” Rootsikeelses vakuraamatus esinev Ugametz Anders aga saksakeelses ei esine. Kui teisi on peale Orrawa nimelise võimalik kuidagi üksteisega seostada siis jäävad välja Ugametz Anders rootsikeelsest ja Hansso Hindrich saksakeelsest. Orrawa Adam esines rootsikeelses vakuraamatus, saksakeelses samal ajal koostatus aga mitte,siin võis samaks isikuks olla Steffan Adam, kuid perenimi Orrawa kerkib uuesti üles korraga 1726a. vakuraamatus! Ja kuna selliseid nimekujusid leidub teisigi mis ei täiesti ei kattu pole ka võimatu et von Essen üritas revisjonimehi tõmmata. Mõisate revisjon oli väga valus protseduur, ja seda läbiviiv inspektor Elswijkile lasti kord ühe mõisniku poolt kere pealegi anda.
Siit on näha, et rõhuval enamusel talupoegadest,sisuliselt kõigil adratalu peremeestel oli 1/2 adramaad, mis näitab, et keskklass oli väga tugev.Varanduslikult oldi suhteliselt järjel – taludes oli keskmiselt 2-3 hobust, 2-4 härga, 2-3 lehma, 5-10 lammast. Siin tuleb arvesse võtta nagu mõisa inventari loendi puhul, et revisjonile ei pruugitud kõike näidata- ikka oli nii, et lambad-lehmad ja muu viidi selleks ajaks metsa et end väetimana näidata. Mõisatööd tehti täie rauaga- pooladrik-talu kohuseks oli 6 päeva nädalas jüripäevast mihklipäevani, talvel 3 päeva nädalas. Perekonnad Säikod ja Sauhukod ja Sohme Jack olid ilmselt soome päritolu, kes võisid tulla 17. sajandi esimesest veerandist Eestisse, kui rootsi võim üritas tühjaks jäänud maad soomlastega asustada.
Põhjasõda.
Kui 1700.a. algas Põhjasõda, hakati kuningas Karl XII korraldusel alates 1701.a. talupoegade seast nekruteid võtma. Neist moodustati eraldi maakondlikud rahvuslikud jalaväerügemendid.Nii moodustati ka Järva kreisis Järva jalaväerügement. Selle ülemaks sai Liigvalla(kuulus tollal Järva kreisi alla) mõisahärra, ooberst Otto Rehbinder, kes oli lähedane sõber tuntud kroonikakirjutaja Christian Kelchiga.
Sõdureiks võeti taludest väeteenistuseks sobivad taluperemeeste pojad või sulased. Palga ja varustuse- univormi koos rakmetega- andsid neile peremehed ise, kellel see kulu arvestati tsiviilmaksudest maha ja need talud vabastati teotööst. Teotöö väärtuses maksis peremees sõdurile aastapalga, milleks oli keskmiselt 8 riigitaalrit. Selline sõduri ülalpidamise süsteem kehtis ka Rootsis.
Järva nekrutid õpetati koha peal kihelkonnakeskustes välja ja moodustatud rügement saadeti Vasknarva ja Remnikule piiride kaitsele. Neile tuli reisiks ja esmaseks kohapealseks ülalpidamiseks anda peremeestel kaasa ka kahe nädala toidumoon. Edaspidiseltki kujunes sidestus talude ja rügemendi vahel tihedaks- käidi loaga puhkusel või ka päris “hüppes”, Rehbinderi ja ohvitseride meeleheaks võidi anda lammas.
Keskmised talud olid tollal kuni 1/2 adramaa suuruse haritava pinnaga, mis teeb umbes 15-17 hektarit. Küllalt suureks erandiks oli aga Prandi külas elav Ugametz Jüri(Jürgen), kellel oli maad peale Põhjasõda tervelt 1 adramaad, millise valduse pidi ta olnud saanud peale 1687.a. ja kes andis oma sõdurile kaasa peale rahapalga, singi, peki, või, räimede, odra, herneste, linnaste ja leiva ka viis toopi viina, mis teeb 6, 5 liitrit- seega meie mõistes 6 ja pool liitrist pudelit. See oli kõigi teiste sõdurkohuslaste peremeestega võrreldes erandlik- teised peremehed ei olnud viina kaasa andnud -või vähemalt ei olnud selle riigipoolset tasaarveldamist nõudnud. Mida sellise kogusega Vasknarva ja Remniku laagrites peale hakati, võib oletada- emba kumba, kas andis rügemendiülem viina toomiseks eraldi korralduse, et seda kasutada ravimiga, või joodi see sõdurite vahel lihtsalt ära. Samas tuleb tõdeda, et kuna Järva rügement koosnes tollal 530 reasõdurist, siis oleks see kogus ravimina selgelt liiga väike. Sõjasõit Prandi külast läbi kogunemiskoha edasi Remnikule võis tänu vankrile laaditud heale- paremale olla päris lõbus…
Põhilaagrisse asus Järva rügement Remnikul. Sealt suunduti Vasknarva lossi alla, kus rajati kaks patareid, millesse paigutati suurtükid. Teisel pool jõge asusid venelaste kolm patareid. Peaaegu kolmveerand aastat püsis suhteline vaikus- patrullid, aeg-ajalt üksikud kokkupõrked vaenlasega. Juulis 1702 võeti ette rünnak Venemaa-poolsele kaldale. Remnikusse saabus rootsi Tartu laevastik, osa rügemendist laaditi laevadele koos Viru rügemendiga, ja viidi Narva jõele, vene positsioonide vastu. Osa rügemendist siirdus jalgsi Vasknarvasse. Peale laevadelt antavat kanonaadi tegi Järva rügement hommikust udu ära kasutades dessandi vene-poolsele kaldale. Vene pool väljus kindlustisest. Nähes järvakaid kaldal rivistuvat, hüüdis venelasi juhtiv saksa ohvitser valjult ja uljalt:”Proovige vaid lähemale tulla!” Oma vapruse edev demonstreerimine kuulus ajastu aadellike kommete hulka. See aga ei aidanud- peale järvakate kogupauke põgenesid venelased metsa. Võidu tagas siin Järva rügemendi hea väljaõpe- ooberst Otto Rehbinder ise on oma kirjas kuningale kinnitanud, et kui ooberstleitnant Straelborn välja arvata, siis käis väljaõpe Remnikul täie hooga, eriti head tööd tegi major Wrangel, ja et “rahvas on kõik hea ja oma harjutusi tunneb.” Edaspidi opereeris Järva rügement Rakvere piirkonnas, ja tõmmati 1703.a. suveks Tallinnasse. Sealt saadeti väeosa 1704.a. suvel appi piiratavasse Narva, kus suurem osa hävis koos teiste garnisoniväeosadega. See mis alles jäi, koondati koos teiste eesti sõduritega Tallinnas tuumikuks loodavale Tallinna alalise garnisonipataljonile. See pataljon pidi jääma Tallinnas alaliseks teenistuseks nii sõja kui rahu ajal, ja koosnes täielikult eesti sõduritest, olles ühtlasi kõige esimene alaline regulaarne sõjaväeosa, mis Tallinnas linna garnisoniks rootsi ajal loodi. Seega võib siit näha eesti rahvusliku püsiväestatuse algust rootsi aja lõpul.
Peale Põhjasõda.
.
1726.a. oli Prandi mõisa all endiselt vaid üks küla- Prandi küla, kus elas kokku 20 peremeest ja majapidamisjuhti, neist saksa päritolu- Christopher Riwald, kes oli Veskiarus möldriks, kusjuures maad tal polnud. Mõisa all oli ka juba rootsi ajast või isegi varasemast ajast ka kõrts, mis asus Veskiaru lähedal, kõrtsmik oli 1726.a. Kortzi Hindrich. Nagu ühes korralikus külas ikka, oli olemas ka oma küla kirstunael- selleks oli kingsepp Simon Clarck, kes oli saabunud peale vangimajas istumist. Ainsana oli täisadramaa valdajaks Ugametza Jüri, ülejäänute maad olid väiksemad, neist 3 olid 1/2 adramaaga, 6 olid 1/4 adramaaga ja ülejäänud maata.
Prandi külas elasid peremehed ja teised:
adramaid
Hugemetza Jürrie 1
Orrawa Andres 1/4
Resta Jack 1/4
Pecko Hindrich 1/2
Resta Andres 1/2
Resta Jürri –
Hugemetza Siem 1/4
Arro Andres 1/2
Chirstopher Riwald – mölder
Kortzi Hindrich – kõrtsmik
Krabba Mick 1/4
Nohr Tönno 1/4
Resta Jack –
Pussi Jahn 1/4
Sohme Micko Thomas –
Orrawa Maddis –
Tido Matzi Tönno –
Hugemetza Jahn –
Wanna Ewert –
Simon Klarck – kingsepp
Ugametz Jüri ise elas sõja ja katku üle ning elas oma talus veel 1726 aastal. Talle oli tulnud majaperenaiseks üks naine, kes oli pärit Adaverest, ilmselt oli Jüri ise juba päris vana, sest peremeheks teda revisjonis ei ole märgitud. Poegi ja oli tal 2, tütreid oli 2,kes veel ei olnud 15-aastased, sulaseid 1, peale selle elasid tema juures veel üks vana mees ja naine, võib- olla tema vanemad. Samakujulise lisanimega elasid külas veel 1/4 adramaal Hugemetza Siem ja maatamees Hugemetza Jahn, kes pidid olema Jüri lähisugulased.
On märgata, et rahvastiku liikuvus on olnud tuntav- peale sõda on kadunud sellised pered kes veel rootsi aja lõpul esinesid, nagu Arupered, Säikod, ja Sauhukod.Neist Aruperedest pidi saama hiljem Arrod ja Arud. Uusasustus on märgatav, kuid ennsõjaaegseist olid alles veel sellised nagu Ugametzad, Restad, Sohmed, Orrawad, Krabbad, Peckod, Arrod ja Titzod- seega oli Prandi külas 1726.a. veel 60 protsenti põliseid prandilasi. Tähelepanuväärne on maatameeste suur hulk, samas kui rootsi ajal oli kõigil talupoegadel maa. Teine tähelepanuväärne seik on see, et rootsi aja lõpul oli enamuse talupoegade maa suurem kui vene aja alguses. Erinevus on ka perede rahvastatuses- võrreldes rootsi aja lõpuga olid talud küllalt tühjad, ja kes suuremat maad harinukski. Sõja jälg oli veel väga tuntav. Siintoodust nähtub, et pole ime kui talupojad vene ajal rääkisid A.W. Hupelile oma “rikkustest mis nende isade ja vanaisade ajal rootsi ajal olid.”
Kuidas aga pääsesid Ugametzad Prandi külas sel viisil õitsele- suur maa, suur pere? Võimalik, et siin oligi tegu n-ö “nupumehega”, kes oskas laveerida riigi ja mõisa vahel(vt. eespool rootsiaegse revisjoni andmed!), ja enda elu sel kombel edendada.
Allikad ja kirjandus: Eesti Ajalooarhiiv, F.1-2-942 l.975p, 983-984-987p; Eestimaa 1725-26.a. adramaarevisjon.Järvamaa. Tallinn, 1989, lk. 123-124, Kelch, Chr. Liivimaa ajalugu. Tallinn, 2004, lk. VII; Kroon, K. Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas.Tallinn 2007. lk.156, 238-249, 276-278, 373-274.
